Vedelikujuht

Vedelikujuht on vedelas olekus olev aine, mis juhib elektrivoolu. Juhtivus tekib siis, kui vedelikus liiguvad ioonid (lahustunud või sulanud soolad) või vabade elektronide liikumine vedelmetallide korral. Seetõttu juhivad soolalahused, sulanud soolad ja vedelmetallid elektrit paremini kui puhas vesi; puhas vesi on elektrijuhtivuselt väga halb.

Juhtivus sõltub temperatuurist, ionide kontsentratsioonist ja vedeliku viskoossusest. Soojendamine suurendab juhtivust, sest ionid ja elektronid liiguvad kiiremati. Kõrgem kontsentratsioon ja madalam viskoossus suurendavad juhtivust; teisalt suur viskoossus või madal temperatuur vähendavad seda.

Olulised näited on soolalahused (nt NaCl vees), happelahused ja muud elektrolüüdid, sulanud soolad ning vedelmetallid (nt elavhõbe). Toatemperatuuril on olemas ka toatemperatuuriga ioonvedelikud (ioonivedelikud), mida on uuritud ja kasutatud teatud spetsialiseeritud rakendustes.

Rakendused hõlmavad elektrokeemiat (ettemärgitud akud ja elektrolüüs), elektroplaasimist, elektrokeemia põhiseid sensor- ja analüüsiseadmeid ning mikrosüsteeme, kus vedelikujuht tuleb kasutada vedelike liikumise või elektrolüüdi omaduste tõttu. Vedelikujuhtide uurimine on oluline magnetohüdrodünaamilistes protsessides ja teatud jahutus- ning energiasüsteemides, kus vedelate lämmastiku või vedelmetalli kasutamisel tuleb juhitavus hallata. Ohutusnõuete hulka kuulub näiteks elavhõbeda toksilisuse ja kõrge temperatuuri tõttu tekkinud riskide maandamine.