Vaskulariseerumise

Vaskulariseerumine viitab protsessile, mille käigus moodustuvad uued veresooned olemasolevatesse kudedesse. See on elutähtis protsess, mis toimub nii embrüonaalses arengus kui ka täiskasvanud organismis. Vaskulariseerumine on vajalik kudede hapnikuga varustamiseks ja toitainete transpordiks ning samuti jääkainete eemaldamiseks.

Vaskulariseerumine võib toimuda kahel peamisel viisil: angiogenees ja vasculogenesis. Angiogenees on olemasolevate veresoonte kasvamine ja harunemine, mille käigus tekivad uued kapillaarid. Vasculogenesis seevastu on uute veresoonte moodustumine *de novo* tüvirakkudest, mida nimetatakse hemangioblastideks.

See protsess on väga reguleeritud ja seda kontrollivad erinevad kasvufaktorid, nagu vaskulaarne endoteeli kasvufaktor (VEGF). VEGF mängib keskset rolli uute veresoonte moodustumise stimuleerimises, soodustades endoteelirakkude proliferatsiooni, migratsiooni ja diferentseerumist.

Täiskasvanud organismis on vaskulariseerumine tavaliselt piiratud või madal. Kuid see võib aktiveeruda vastusena erinevatele füsioloogilistele või patoloogilistele stiimulitele. Näiteks haavade paranemise, lihaste ümberkujundamise ja menstruatsioonitsükli ajal toimub vaskulariseerumine. Samuti mängib see olulist rolli selliste haiguste nagu vähk, reumatoidartriit ja isheemia arengus, kus liigne või puudulik vaskulariseerumine võib olla kahjulik. Vaskulariseerumise mehhanismide mõistmine on oluline uute ravimeetodite väljatöötamiseks, mis suudavad reguleerida veresoonte moodustumist erinevate haiguste ravis.