stimuleerimises

Stimuleerimine on protsess, mille käigus kutsutakse esile või suurendatakse organismi või vaimse süsteemi aktiivsust stiimulite abil. Mõiste hõlmab nii füüsilisi kui ka kognitiivseid, sotsiaalseid ja emotsionaalseid stiimuleid ning selle rakendamine on levinud meditsiinis, psühholoogias, hariduses ning turunduses.

Sõna 'stimuleerimine' tuleb ladina keelest stimulus ja on eestluses laialdaselt kasutatav. Kontekstist sõltuvalt võib stiimul olla tajutav (valgus, heli, puudutus), kognitiivne (tähelepanu suunamine, informatsiooni esitlemine) või käitumuslik (preemia või tagasiside).

Stimuleerimise tüübid hõlmavad sensoorset stimuleerimist (tajukogemused nagu nägemine ja kuulmine), motoorset stimuleerimist (liikumise ja lihastöö ergutamine), farmakoloogilist stimuleerimist (ravimid või ühendite mõju organismile) ning närvisüsteemi stimuleerimist (elektriline või magnetstimuleerimine; näiteks transkraniaalne magnetstimuleerimine TMS ja aju sügava stimulatsioon DBS).

Rakendused on ulatuslikud: meditsiinis kasutatakse stimuleerimist rehabilitatsioonis ja taastusravis; psühholoogias ja neuroteadustes – õppimise, tähelepanu ja motivatsiooni uurimiseks; hariduses – õppimisvõime ja kaasatuse suurendamiseks; turunduses – stiimulite abil reageeringu esilekutsumiseks.

Ohu- ja eetika: Stimuleerimise ohutuse ja eetilise kasutamise tagamine on keskne; liigne või sobimatu stimulatsioon võib põhjustada väsimust, stressi või sensoorset ülekoormust. Uuringud nõuavad nõusolekut, jälgimist ja riskide maandamist.