Valimissüsteeme

Valimissüsteemid ehk reegistik, mille alusel valijate hääled teisenduvad saadud kohta riiklikus parlamentaarse esindus või muudesse valitsusasutustesse. Süsteeme iseloomustavad, kuidas hääled arvesse võetakse ja kui suur osa valimistest saab esindatuse. Peamised tüübid on proportsionaalne esindus, majoritaarsed (enamushäälte põhised) süsteemid ning segasüsteemid, mis ühendavad mõlemat lähenemist.

Proportsionaalne esindus (PR) püüab jaotada kohtade arvu vastavalt saadud häälte proportsioonile erakondade vahel. Hääled võivad anda erakonna nimekirjale või isegi kandidaadile nimekirjas, sõltuvalt süsteemist. Kohtade jaotust juhivad meetodid nagu D'Hondti või Sainte-Laguë. PR-süsteemid suurendavad väiksemate ja vähemlevinud jõudude esindatust ning soodustavad koalitsioonivalitsusi; neid kasutatakse laialdaselt Euroopa riikides.

Majoritaarsed süsteemid põhinevad ühemandaadilisel jaotusel, kus igas valimisringkonnas võidab kandidaat või partei, kes kogub enim hääli (või enamus). Seda nimetatakse first-past-the-post või enamusvalimissüsteemiks. Need süsteemid võivad pakkuda selgeid valitsusi ja tugevat juhtimist, kuid sageli vähendavad mitmekesisust ning jätta suurema osa häältest võitmata.

Segasüsteemid kombineerivad mõlemat: osa kohti jaotatakse ühemandaadilt ning ülejäänud proportsionaalselt. Näidetena Saksamaa ja Saksamaa vanem segasüsteem, Uus-Meremaa (enne 2020) ning teised riigid, kus valijad annavad kaks häält.

Künnised ja kohalikud detailid mõjutavad esindatuse ulatust; tavaliselt kehtivad valimisläved, district magnitude ja meetodid, mis mõjutavad väiksemate jõudude positsioone.

Eesti kasutab proportsionaalset esindust suurtes ringkondades: 101 kohta, avatud nimekirjade süsteem, D’Hondti meetodiga ja 5% valimisläveniga. See võimaldab laia parteide ja kandidaadi valikut ning põhineb põhiseaduslikes valimistel.