Valimissüsteemid

Valimissüsteemid on meetodid, mille abil hääled teisendatakse saadeteks parlamentides ja muudes esindusorganites. Erinevad süsteemid mõjutavad erakondade esindatuse ulatust, koalitsioonide tekkimist ning poliitilise süsteemi stabiilsust, kusjuures valimisõiguste ning hindamiste täpsus sõltub valimissüsteemi valikust.

Proportsionaalne esindus (PR) püüab jaotada kohad vastavalt erakondadele saadud häälte osakaalule. Tavaliselt jagatakse riik mitme liikmelise valimisringkonnaga ning kohti antakse nimekirjade alusel; võivad olla suletud või avatud nimekirjad. Lävendid ja eelhääletamisel on erinevad, kuid eesmärk on tagada proportsionaalne esindatus ja väikeste erakondade võimalus saada esindus.

Majoraatorne süsteem keskendub ühe liikmelise ringkonna võitjale. Võitja võtab koha jaotamatu hääle põhjal. See võib toimuda järjest kahe vooru süsteemina või alternatiivse häälevalikuna (Alternative Vote). Sellised süsteemid võivad suurendada suurte erakondade domineerimist ja vähendada väikeste osakaalu.

Segasüsteemid ühendavad PR ja majoraatorse osa. Kõige levinum mudel on segasüsteemid, kus valija saab teha kaks häält: üks piirkondlik (koha tagamiseks) ja teine riiklik nimekiri (proportsionaalsema esindatuse jaoks). Samas on ka paralleelsüsteeme, kus piirkondlikud ja proportsionaalsed saad edukalt lahutatakse; olulised riigid näited on Saksamaa ja Uus-Meremaa.

Eesti puhul kasutatakse proportsionaalset esindust avatud nimekirjadega ning kohtade jaotamisel rakendatakse D'Hondti meetodit. See võimaldab laiapõhjalist esindust ning parlamentaarse süsteemi stabiilsust.