Vaidluslikkuse

Vaidluslikkus on käitumuslik omadus või tendents, mis kirjeldab kalduvust osaleda vaidlustes ja kasutada või taotleda formaalseid õiguskaitsevahendeid. Sõna tuleneb ladina keelest laensutatud vormidest, kus vaidlus tähendab konflikti või eriarvamust ning -likkus tähistab omandit või kvaliteeti. Eesti keeles kannab mõiste peamiselt kahte mõõdet: isiklik kalduvus otsida vaidlusi ja isikute või organisatsioonide kultuuri, mis soosib õiguslike või lepinguliste lahenduste kasutamist.

Vaidluslikkust käsitletakse tihti nii õiguslike kui ka sotsiaal- ja organisatsioonikontekstides. Õiguslikus mõttes viitab see sellele, kui kiiresti või sagedasti inimesed pöörduvad kohtusse või vaidluste lahendamiseks lepinguliste kanalite poole. Sotsiaalsetes ja töökohtade kontekstides võib see ilmneda kui advokaatide pidev kaasamine, kirjalik suhtlus, formaliseeritud protseduuride eelistamine ning vastandumine koostöö asemel.

Ilmingud võivad hõlmata sagedast vaidluste algatamist, soovimist täpsete tingimuste ja õiguste sidumist lepingutesse, ning valmisolekut kulutada ressursse kohtumenetlustele. Vaidluslikkusel võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed: see võib tugevdada oskust kaitsta õigusi ja suurendada vastutustundlikkust, kuid samas suurendada konflikte, kulusid ja partneritega koostöö vähenemist.

Turu-, kultuuri- ja institutsionaalsetes kontekstides varieerub vaidluslikkus. Mõõtmine ja kriitika on väljakutsed: puudub üks universaalne hindamisvahend ning termin võib olla kasutusmagnetina nii akadeemilises kui meediakeskkonnas.