Vaidluslikkus

Vaidluslikkus (vaidlus + -likkus) on Eesti keeles mõiste, mis kirjeldab, kui palju või millises ulatuses väide, teema või tõlgendus on kontesteeritav. See peegeldab, kui raske on jõuda üksmeelsuseni ja kui tugevate vastandlike argumentide või andmete olemasolu on võimalik.

Sõnale antakse lai tähendus: see märgib omadust, mille puhul teistesse tõlgendustesse või tõestustesse on võimalik pedantne või empiiriline vastuväide esitada. Vaidluslikkus võib sõltuda kontekstist, näiteks kultuurilisest, teaduslikust või discursive gloodist, ning muutuda uute tõendite või austavate raamistuste tekkimisel.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad filosoofiat, sotsioloogiat, ajakirjandust, õigus- ja teadustööd ning avalikku arutelu. Väited, teooriad ja interpretatsioonid võivad olla kõrge või madala vaidluslikkusega: kõrge vaidluslikkus iseloomustab sageli eetika, poliitika või ajaloo tõlgendusi, mille kohta on palju erinevaid vaateid; madal vaidluslikkus kehtib tavaliselt niisuguste väidete kohta, mis on tõenditega tugevalt toetud või millel on üldise konsensuse tugi.

Oluline on mõista vaidluslikkust argumentatsioonipädevuse ja tõendusmaterjalide hindamise osa. See kontseptsioon aitab eristada, millised teemad vajavad täiendavat kriitilist analüüsi, ning rõhutab, et kontestatsioon võib muutuda ajas vastavalt uutele andmetele või uutele raamistikutele.