Tööpuudus

Tööpuudus on nähtus, kus inimesed ei oma tööd, kuid soovivad tööd ja on aktiivselt tööd otsinud. Eestis mõõdetakse tööpuudust peamiselt tööjõu uuringu (Labour Force Survey) alusel ning väljendatakse tööpuuduse määrana, mis on osa töötavast ja otsiva töötajaskonnast. Tööjõu hulka kuuluvad 15–74aastased inimesed, kes on nii tööga hõivatud kui ka töötud.

Tööpuudust võib võtta kui mitmepalgelist nähtust, mida kirjeldatakse erinevate tüüpidega:

- Friktsionaalne tööpuudus tekib siis, kui inimesed otsivad sobivat tööd ning üleminekud tööde vahel on loomulik osa tööjõuturust.

- Struktuurne tööpuudus tuleneb oskuste, kvalifikatsioonide või geograafilise kõrvalekalde tõttu, mis ei vasta tööandjate vajadustele või piirkondlikele töökohtadele.

- Tsükliline tööpuudus on seotud majanduse üldise aktiivsuse allapoole liikumisega ning majandustsükliga kaasnevate töökohtade kahanemisega.

- Pikaajaline tööpuudus viitab töötutele, kes on töötud kauem kui 12 kuud, mis suurendab lõhe tööjõuturul ja vajab spetsiifilisi meetmeid.

Õiguslik-korralduslik raamistik ja toetusmeetmed keskenduvad mõlema, nii aktiivsetele kui passiivsetele tööturupoliitikale. Aktiivsed meetmed hõlmavad tööotsimise nõustamist, koolitusi, ümberõpet ja tööandjate toetusi. Passiivsed meetmed hõlmavad töötutoetusi ja sotsiaalset kaitset ajutise töötuse ajal. Tööpuuduse tasakaalustamine on tähtis nii majandusele kui ka sotsiaalsele kaasatusele ning nõuab tihedat koostööd avaliku sektori, tööandjate ja töötajate vahel.