Tõmbejõududele

Tõmbejõududele viitab üldiselt füüsikaline mõiste tõmbejõududest, ehk jõududest, mis tõmbavad objekte üksteise poole. Tõmbejõudude kontseptsioon kehtib nii makro- kui ka mikroskoopilisel tasandil ning neid võib leida looduses erinevates nähtustes: planeedide liikumises, molekulide sidumises ja elektriliste süsteemide koostöös.

Gravitatsiooniline tõmbejõud on kõige laiemalt tuntud näide. Newtoni gravitatsiooniseadus kirjeldab kahe massi vahelise tõmbejõu suurust kui F = G m1 m2 / r^2, kus F on jõud, G gravitatsioonikonstant, m1 ja m2 massid ning r nende vahemaa. Jõud on alati tõmbav ja sõltub masside suurusest ning nendevahelise kauguse pöördvandarpunktsist.

Elektromagnetlik tõmbejõud hõlmab vastasmärkidega laengute tõmmet. Coulombi seadus kirjeldab elektrilist tõmbejõudu F = k q1 q2 / r^2; kui laengud on vastassuunalised (q1 q2 < 0), tekib tõmbav jõud. Elektromagnetismi laiemas tähenduses kaasuvad ka magnetväljad ja osakeste liikumisega seotud jõud.

Molekulaarsed ja intermolekulaarsed tõmbejõud, nagu van der Waalsi jõud ja vesiniksidemed, on märkimisväärsed väiksema skaalaga. Need jõud on sageli nõrgemad kui gravitatsioon ja elektromagnetism, kuid need määravad ainetes seotud struktuuride ja faaside omadused.

Tõmbejõududele on tüüpiline konservatiivsus ja keskjoonte süsteemide käitumise kirjeldamine potentsiaalenergia kaudu. Nad mängivad võtmerolli astronoomias, keemias ja materjaliteaduses, kus neid absoluutne koostöö ja stabiilsus kujundavad.