Tõekspidamised

Tõekspidamised on ütluste andmine selleks, et esitada õiguskaitse- või uurimismeetmete jaoks faktidel põhinevat teavet. Eestis tähendab see sageli kohtu- või ametliku menetluse raames antavaid ütlusi, kuid need võivad toimuda ka muudes administratiivsetes või uurimistegevustes. Ütlused võivad olla suulised, näiteks kohtuistungil või ülekuulamisel, või kirjalikud, näiteks kinnitused või avaldused, mis esitatakse tõendina.

Tõekspidamised käivituvad tavaliselt isiku poolt antavate ütluste andmisega vandega kinnitatult või muul ametlikul tõeperioodil, mille eesmärk on ohjata valeütluste andmist. Kohtuistungil võivad ütlused olla isiklikult esitatud tunnistajatena, ekspertidena või poolte esindajatena ning neid võib läbi viia küsimuste ja ristküsitluste kaudu. Kirjalikud tõekspidamised võivad hõlmata deklaratsioone, avaldusi või eksperta arvamusi, mis vormistatakse ja esitatakse menetluse jaoks.

Tõekspidamiste peamine roll on asjaolude selgitamine ja tõendite kogumine. Neid hinnatakse koos teiste tõenditega ning need võivad mõjutada otsuste tegemist, vastutust ja menetluse kulgu. Vale või ekslik tõepidamine võib anda aluse menetluses täiendavatele sanktsioonidele, sealhulgas süüdistustele. Tõekspidamised võivad esineda ka muudes kui kohtu- või kriminaalasjades, näiteks haldusteenuste või riiklike uurimiste raames.