Täistööaeg

Täistööaeg on termin, mida kasutatakse töötajate töötingimuste kirjeldamisel ning mis viitab tavaliselt standardsele tööaega hulgaile nädalas. Seda nähakse vastandina osalisele tööajale (part-time) või juhuvaheldusele, kus tööaega on oluliselt vähem kui tavapärane täistööaeg.

Eestis tähendab täistööaeg tavaliselt 40 tundi nädalas, sageli 5 tööpäeva ja 8 tundi päevas. Täpsed tunnid võivad sõltuda sektorist, kollektiivlepingutest ning tööandja eripäradest. Mõnes ametis võib täistööaega tähistada 38,5–40 tunni vahemik ning üle- või lisatööd reguleeritakse töötamise seaduste ja kollektiivlepingute järgi.

Täistööaegne töö on seotud tööandja ja töötaja vahel sõlmitud töösuhte tingimustega, mis hõlmavad tööaega, kompensatsiooni, puhkust ja muid sotsiaalseid õigusi. Täistööajaga töötajatel on tavaliselt kindlam sissetulek, kättesaadavad soodustused ning suurem üldine tööalane stabiilsus võrreldes osalise tööajaga töötajatega. Osalise tööajaga töötajatel on õigused proportsionaalselt väiksema tööaja järgi.

Praktikas on täistööaeg levinud ning see kirjeldab peamist töösuhte vormi suurimas osas püsiviisiliste tööde puhul. Soovi korral võivad tööandja ja töötaja kokku leppida paindliku tööaja või kaugtöö võimalused, ilma et see muudaks tööteguri täistööajaks.

Seonduvad mõisted hõlmavad osalise tööaja, ületunde ja tööaega reguleerivaid õigusakte.