Turureguleerimine

Turureguleerimine viitab valitsuse või muude reguleerivate organite sekkumisele majandusturgudele, et mõjutada nende toimimist. Selle eesmärk on sageli saavutada teatud sotsiaalseid, majanduslikke või keskkondlikke tulemusi, mida vaba turg üksi ei pruugi tagada.

Reguleerimise meetodid on mitmekesised. Need võivad hõlmata otseseid piiranguid, nagu hinnakontroll, tootmisnormid või turulepääsu piirangud. Samuti võivad need olla kaudsemad, nagu maksustamine, subsiidiumid või informatsiooni avaldamise nõuded. Näiteks võib valitsus kehtestada keskkonnanorme, et vähendada saastamist, või reguleerida finantsteenuseid, et kaitsta tarbijaid ja tagada finantsstabiilsus.

Turureguleerimise pooldajad väidavad, et see on vajalik turu ebatäiuslikkuste, nagu monopolid, negatiivsete välismõjude (nt reostus) ja informatsiooni asümmeetria kõrvaldamiseks. Samuti võib see aidata edendada õiglust ja võrdsust.

Kriitikud seevastu peavad turureguleerimist sageli ebaefektiivseks, kuna see võib moonutada turu mehhanisme, vähendada innovatsiooni ja luua bürokraatiat. Nad usuvad, et konkurents ja vabad turud on tõhusamad ressursside jaotajad.

Reguleerimise ulatus ja tüüp varieeruvad olenevalt riigist, sektorist ja valitsuse poliitilisest filosoofiast. Otsus reguleerida või mitte reguleerida turgu on sageli keeruline tasakaal erinevate huvide ja eesmärkide vahel.