Turureguleerimise

Tururegulatsioon viitab valitsuse või muude reguleerivate asutuste poolt kehtestatud meetmete ja reeglite kogumile, mille eesmärk on mõjutada turu toimimist. See võib hõlmata erinevaid sekkumisi, nagu hinnakontroll, kvoodid, litsentsimine, standardite kehtestamine või konkurentsi piiramine. Reguleerimise peamised eesmärgid on tavaliselt turu tõhususe suurendamine, tarbijate kaitsmine, õigluse tagamine, negatiivsete välismõjude vähendamine või strateegiliselt oluliste tööstusharude toetamine.

Hinnakontroll võib hõlmata nii hinnalagede (maksimaalsete lubatud hindade) kui ka hindade alammäärade (minimaalsete lubatud hindade) kehtestamist. Kvoote kasutatakse sageli tootmismahtude piiramiseks või impordi reguleerimiseks. Litsentsimine tagab, et teatud tegevusi saavad läbi viia ainult volitatud üksused. Standardite kehtestamine puudutab toodete kvaliteeti, ohutust või keskkonnamõju. Konkurentsi piiramine võib hõlmata monopolide loomist või kartellide vastaste meetmete rakendamist.

Tururegulatsiooni põhjendused varieeruvad. Mõned väidavad, et see on vajalik, et parandada turu ebaefektiivsusi, näiteks informatsiooni asümmeetria või avalike hüviste pakkumisel. Teised näevad regulatsioonis võimalust kaitsta tarbijaid halbade või ohtlike toodete eest ning tagada aus konkurents. Kriitikud aga väidavad, et liigne regulatsioon võib vähendada majanduslikku efektiivsust, pärssida innovatsiooni ja luua bürokraatiat, mis suurendab ettevõtete kulusid.