Tuleohtlikkust

Tuleohtlikkust ehk tuleohutuse risk on omadus või olukord, mis suurendab tule tekkimise, leviku või plahvatuse tõenäosust ning võib põhjustada kahju. See mõiste on keskne tööstus- ja ohutusjuhtimises ning hõlmab materjalide, ainete või keskkondade hinnanguid, et määrata nende kaitsevõime ja vajalikke ohutusmeetmeid.

Tuleohtlikkus sõltub peamiselt materjali omadustest (süttivus, lenduvus, lõõmatuspunkt ja autoignitsioonitemperatuur), olekust (vedel, gaasiline või pulber) ning ümbritseva keskkonna tingimustest (temperatuur, õhuvool, hapnikusisaldus). Lisaks võivad rolli mängida süütamisallikad ning ruumide või konteinerite iseloomulik piiratus või ventilatsioon.

Tuleohtlikkuse hindamine hõlmab standardiseeritud teste ja klassifikatsioone. Tavaliselt kasutatakse näitajaid, mis kirjeldavad süttivust, lõõmatuspunkti, autoignitsioonitemperatuuri, soojust vabanemise kiirust ning suitsu ja toksiliste gaaside tekkimist. Tulemused esitatakse ohutus- ja tootmisjuhistes, märgistuses ning ladustamis- ja käitlemisnõuetena.

Riiklikud ja rahvusvahelised regulatsioonid nõuavad sageli tuleohtlikkuse hindamist, vastavate märgistuste kasutamist ning eraldi hoiustamis- ja käitlemisjuhiseid. Selle kaudu on töökohad, ladustamiskohad ja transpordivahendid paremini kaitstud tulekahjude eest ning ohutusnõuded ändå.

See lühikirjeldus annab ülevaate tuleohtlikkuse kontseptsioonist ning selle rollist ohutusjuhtimises ja riskihindamises.