Tulekahjusensorid

Tulekahjusensorid, ka tulekahjuandurid, on seadmed, mis tuvastavad tulekahju olemasolu. Nad reageerivad erinevatele tulekahju tunnustele, nagu suits, kuumus või leegid, ja annavad häireseadmele signaali, mis omakorda käivitab sireeni või saadab teate turvasüsteemi operaatorile. Nende peamine eesmärk on varajane hoiatamine, mis võimaldab inimestel evakueeruda ja päästeteenistustel kiiresti reageerida, minimeerides kahju ja ohvreid.

Enamik kodudes ja hoonetes kasutatavaid tulekahjusensoreid on kahte peamist tüüpi: suitsuandurid ja kuumusandurid. Suitsuandurid tuvastavad õhus hõljuvaid tahkeid või vedelaid osakesi, mis tekivad põlemisel. Neid on omakorda kahte alamtüüpi: fotoelektrilised andurid, mis kasutavad valguskiirt suitsu tuvastamiseks, ja ionisatsioonandurid, mis reageerivad suitsuosakeste põhjustatud ionisatsioonivoolu muutustele. Kuumusandurid reageerivad temperatuuri tõusule. Neil on erinevad tööpõhimõtted, näiteks termiline või termoelektriline, mis tuvastavad kindlaksmääratud temperatuuripiiri ületamise või kiire temperatuuritõusu. Mõned sensorid ühendavad mitut tuvastusmeetodit, et suurendada täpsust ja vähendada valehäirete riski.

Tulekahjusensorid on oluline osa nii kodusest kui ka kommertsruumide tuleohutussüsteemidest. Nende õige paigaldamine ja regulaarne hooldus on kriitilise tähtsusega nende tõhususe tagamiseks. Enamik tootjaid soovitab suitsuandureid vahetada iga 10 aasta järel ja kuumusandureid iga 5-10 aasta järel, sõltuvalt tüübist.