Tsiviilvastutused

Tsiviilvastutused ehk tsiviilõiguslik vastutus on Eesti õiguses kehtestatud mehhanism, mille kaudu hüvitatakse kahju, mida teine isik on saanud kellegi teise tekitatud kahju tõttu. Need vastutused võivad tuleneda lepingust või lepinguvälistest põhjustest ning neid nimetatakse vastavalt lepinguliseks vastutuseks ja deliktlikuks (mittelepingu) vastutuseks. Tavaliselt hõlmavad need nii varalist kui ka mittevaralist kahju.

Lepinguline vastutus tekib siis, kui lepingupool ei täida oma kohustusi vastavalt lepingule ja kahju tekib teisele poolele. Sellisel juhul on kahju kannatajal õigus saada hüvitist selle kahju suuruse ulatuses, välja arvatud juhul, kui leping või seadus lubab vastutust piirata või kui täitmine on muutunud võimatuks.

Deliktlik ehk mittelepinguline vastutus tekib ilma lepingulise aluse, näiteks kui kellelgi on põhjustatud teisele kahju õigusvastase teo või hooletuse tõttu. Selleks et vastutus tekiks, on tavaliselt vaja tõestada kahju, süüd (tahtlikkus või hooletus), ning põhjuslikku seost teo ja kahju vahel. Kahju võib olla varaline (rahaline) või mittevaraline (nt kannatus, ebamugavused).

Kahju hüvitamine toimub tavaliselt kahju tekkepõhise suuruses ning võib hõlmata ka intresse või muid õiguskaitsevahendeid. Vastutusel võivad olla piirangud ja erandid ning need määratakse seaduste, lepingute ja kindlustusandjate kaudu. Kohtuõiguses esitatakse tavaliselt nõuded tsiviilmenetluse raames. Sihtgrupiks on nii füüsilised kui juriidilised isikud.