Transkriptsioonikatalüsaatorid

Transkriptsioonikatalüsaatorid, tuntud ka kui transkriptsiooni faktorid või valgu transkriptsiooni regulaatorid, on valkude klass, mis reguleerib transkriptsiooni, protsessi, mille käigus DNA-st sünteesitakse RNA. Need molekulid on rakulise elu jaoks üliolulised, kontrollides geeniekspressiooni taset ja ajastust, mis on vajalik erinevate rakufunktsioonide täitmiseks, nagu kasv, areng ja stressireaktsioon. Transkriptsioonikatalüsaatorid seonduvad spetsiifiliste DNA järjestustega, mida nimetatakse cis-reguleerivateks elementideks, mis asuvad tavaliselt geenide promootorite läheduses. Pärast DNA-ga sidumist võivad nad kas vahetult või kaudselt läbi teiste valkude mõjutada RNA polümeraasi aktiivsust, mis on transkriptsiooni teostav ensüüm.

Transkriptsioonikatalüsaatorid on äärmiselt mitmekesised ja neid on palju erinevaid. Neid saab klassifitseerida nende DNA-d siduvate domeenide põhjal, nagu näiteks helix-turn-helix, leutsiini lüliti, tsink-sõrm ja helix-kimp. Iga domeen on omal moel kohanenud DNA kaksikheeliksi konkreetsete uurdedega seonduma. Lisaks nende DNA-d siduvatele võimetele omavad transkriptsioonikatalüsaatorid sageli ka teisi domeene, mis võimaldavad neil interakteerida teiste valkudega, sealhulgas teiste transkriptsioonikatalüsaatorite, koaktivaatorite, korepressorite või RNA polümeraasiga. Need interaktsioonid on hädavajalikud, et moodustada transkriptsioonimulli, mis on transkriptsiooni alustamiseks ja reguleerimiseks vajalik valgu kompleks.

Transkriptsioonikatalüsaatorite töö reguleerimine on keerukas ja hõlmab mitmeid mehhanisme, sealhulgas posttranslatsioonilisi modifikatsioone (nt fosforüülimine, atsetüülimine), sidumist väikeste molekulide või kofaktoritega ning nende paiknemise kontrolli rakus. Ebakorrektselt toimivad transkriptsioonikatalüsaatorid on seotud mitmesuguste haigustega, sealhulgas vähiga, arenguhäiretega ja immuunsüsteemi probleemidega, mis rõhutab nende keskset rolli raku homeostaasis.