Temperatuurisensorite

Temperatuurisensorite on seadegrupp, mis mõõdab temperatuuri ning teisendab selle elektriliseks signaaliks. Need on laialdaselt kasutusel tööstuses, hoonete juhtimises, meditsiinis ja tarbeseadmetes, kus temperatuuri kontroll ja jälgimine on oluline.

Toimimise põhimõtted erinevad sensoritüübi lõikes. Termistoride ja RTD-de puhul muutub materjali takistus temperatuuri muutudes; termopaarid tekitavad temperatuuri muutusega seotud EMF-pinge; pooljuhte- ja IC-sensorid annavad temperatuuri sõltuva väljundi. Mitte-kontakt sensorid, näiteks infrapunased, mõõdavad pindtemperatuuri kiirguse põhjal; kiudoptilised sensorid kasutavad valguse käitumise muutumist temperatuuri tõttu.

Peamised tüübid on termistorid (NTC ja PTC), RTD-d (nt platina PT100/PT1000), termopaarid (nt Chromel–Alumel), pooljuhte-IC-sensorid ning mitte-kontakt infrapunased sensorid ja kiudoptilised sensorid.

Olulised näitajad hõlmavad täpsust (tavaliselt mõnest kümnendikust kuni 1–2 °C, sõltuvalt tüübist ja temperatuurivahemikust), reageerimisaega, stabiilsust ja enesekütmist. Valik sõltub soovitud täpsusest, temperatuurivahemikust ja keskkonnast.

Kalibreerimine teostatakse tavaliselt standardtemperatuuridel ja sõltub kasutusvaldkonnast. Paigaldamisel võetakse arvesse kontakt- või mitte-kontaktmõõtmist, isolatsiooni, elektromagnetilist segamist ning keskkonnafaktoreid nagu niiskus ja vibratsioon. Sõltuvad standardid hõlmavad ISO/IEC ja tööstusspetsiifilisi juhiseid.