Teleskoopide

Teleskoopid on seade, mis kogub ja fokuseerib elektromagnetilise kiirguse, et muuta kauged objektid nähtavaks ja nende omadusi uurida. Need on astronoomia keskse tähtsusega vahendid ning neid kasutatakse ka teistes teadus- ja rakendusalades ning navigatsioonis.

Teleskoopide tüüpe on mitu. Optilised teleskoopid koguvad nähtavat või lähedast infrapuna kiirt ning jagunevad peamiselt refraktiivseteks (läätsed) ja peegelteleskoopideks (peeglid). Katadioptrilised teleskoobid ühendavad mõlemat. Lisaks on olemas mitteoptilised teleskoopid, nagu raadio-, infrapuna- ja röntgen-teleskoopid, mis koguvad erinevaid kiirgust ja mille töö võib toimuda maapinnal või kosmoses. Ruumiobservatooriumid, nagu Hubble ja James Webb, vältivad atmosfääri mõjutusi ning pakuvad kõrge eraldusvõimega vaateid.

Põhialused: valgus kogutakse teleskoobi suurima pindalaga (A ∝ D^2, D on objektiivi või peegli diameeter). Eraldusvõime on ligikaudu 1.22 λ/D, kus λ on pikk lainepikkus. Seega suuremad läbimõõdud ja sobiv lainepikkus võimaldavad näha väiksemaid detaile.

Ajalugu: Esimesed kaasaegsed teleskoobid arendati 17. sajandi alguses Hollandis; Galileo Galilei populariseeris nende kasutamist. Isaac Newton tutvustas 1668. aastal peegelteleskoopi, mis vähendas kromaatilist aberatsiooni. 20. sajandil loodi suuremaid maapealseid torusid ja ruumteleskoopide ajastu laienes märkimisväärselt.

Näited: Maapealsed suured teleskoobid nagu Keck, VLT ja ALMA ning ruumteleskoobid Hubble ja James Webb viivad edasi meie arusaamist kosmosest.