Tehingukulusid

Tehingukulusid ehk tehingute tegemisega kaasnevaid kulu kirjeldab majandusteooria mõiste, mis lisaks toote või teenuse hinnale tekivad iga tehingu korral. Need hõlmavad otsingukulusid (aeg ja ressursid, mis kuluvad teabe kogumisele ja hindade, pakkumiste või tingimuste võrdlemisele), läbirääkimiste ja kokkulepete sõlmimise kulusid ning järelevalve ja jõustamise kulusid (lepingutingimuste jälgimine, rikkumiste avastamine ja õiguslike vaidluste lõpetamine).

Tehingukulusid võivad suurendada või vähendada mitmed tegurid, sealhulgas informatsiooni asymmetria, usaldus, õigus- ja institutsiooniline raamistik ning tehnoloogia. Neid kutsub esile nii otsene ajakulu kui ka ebakindlus ning riskid. Praktikas võivad tehingukulusid vähendada näiteks standardiseeritud lepingud, usaldusväärsed elektroonilised platvormid, paremad teabed ja menetlused ning vertikaalne integratsioon, mis viib osade tehingute korraldamise firmadesse.

Tehingukulusid on alati oluline mõista selleks, et hinnata, miks turud ja firmad kujunevad ning kuidas organisatsioonid valivad, kas tehingud korraldada turul või sisemiselt. Kõrgemad tehingukulud võivad soodustada ettevõtte skaleerimist või integratsiooni, madalamad aga soodustada turul põhinevaid tehinguid. Teoorias ja praktikas on tehingukulusid seostatud ettevõtte piiride, korraldusliku mudeli ja institutsioonide mõistmisega, sealhulgas may toomis- ja lepingupõhiste riskide juhtimisega.

Tehingukulusid käsitleb laialdaselt Ronald Coase'i töö The Nature of the Firm (1937), mille kaudu mõistet hakati kasutama ettevõtte olemasolu selgitamiseks: firmad tekivad osaliselt selleks, et vähendada tehingukulusid võrreldes turul tehingutega. Täna analüüsitakse tehingukulusid erakapitali, lepingute, digitaalsete turuteenuste ja institutsioonide kontekstis, et mõista majandustegevuse valikuid ja korraldust.