Tegusõmuvorm

Tegusõmuvorm ehk verbivorm on iga tegusõna põhivormi erinev vorm, mida kasutame lauses. Tegusõmuvormid kannavad grammatiloogilisi infot nagu tegija (isik), arv, aeg, kõneviis ja häälik. Need vormid jagunevad finiitseteks ehk lõplikeks vormideks, mis näitavad lause põhikonstruktsioonis isikut ja aega, ning mitteniitseteks ehk mittelahkunud vormideks, mida kasutatakse koos abiverbidega või lause osadena.

Fiinitsed (lõplikud) tegusõmuvormid vastutavad isiku ja arvu ning aja näitamise eest ning neid kasutatakse peamiselt pealkirjatult lausetes. Eesti keeles on finiitsetes vormides tavaliselt märgitud minevikku ja tänapäeva (vaade tulevikule võib väljenduda perifrastiliste lahendustega) ning neisse kuuluvad kõneviisid nagu indikatiiv, tingiv ja käskiv. Finiitsetes vormides võib esineda ka hääle korraldus, näiteks tegutseva häälega või passiivse tähendusega mooduste kasutamise kaudu.

Mittelinna tegusõmuvormid hõlmavad infinitiivi (teha), participleid ja teisi mittetäielikke vorme, mis ei väljenda isikut ega arvu oma eraldi vormina. Need vormid toimivad lause komponentidena, näiteks seonduvad teises lausesid või täidavad nimisõna või omadussõna funktsiooni. Infinitiiv ja participlid on olulised ka lausete sidumisel ning mitmete ajavormide või tähendusvarjundite väljendamisel.

Kasutuslikult on tegusõmuvormide mõiste keskne, kuna see ühendab kogu verbivormi spektri ja selgitab, kuidas Eesti keel kasutab erinevaid vorme sama tegusõna väljendamiseks erinevates grammatika kontekstides.