Tavaõigussüsteemid

Tavaõigussüsteemid, tuntud ka kui kohtupraktikaõigus või pretsedendiõigus, on õiguskorraldused, kus õigusnormid arenevad ja kujunevad peamiselt kohtute otsuste kaudu, mitte kirjalike seaduste või põhiseaduste kaudu. Need süsteemid tuginevad ideele, et eelnevalt lahendatud sarnased kohtuasjad loovad siduva või tugeva suunise tulevaste juhtumite otsustamisel. Kohtunike roll on siin kesksel kohal, kuna nad mitte ainult ei tõlgenda seadusi, vaid ka loovad neid oma otsustes.

Tavaõigussüsteemide peamine põhimõte on stare decisis, mis tähendab "seisukohast kinni pidama". See tähendab, et madalamad kohtud peavad järgima kõrgemate kohtute poolt varem tehtud otsuseid. See tagab õiguskindluse ja järjepidevuse õiguse kohaldamisel. Kui aga kohtunik seisab silmitsi täiesti uue või oluliselt erineva olukorraga, võib ta luua uue õigusprintsiibi või muuta olemasolevat.

Tavaõigussüsteemid on eriti levinud ingliskeelsetes riikides, nagu Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Kanada ja Austraalia. Kuigi paljudel neist riikidest on ka kirjalikud seadused, mängib kohtupraktika olulist rolli õiguse arengus ja kohaldamises. Tavaõigussüsteemid võivad olla paindlikumad ja reageerivad kiiremini ühiskondlikele muutustele võrreldes ranged reguleeritud tsiviilõigussüsteemidega. Samas võib nende puhul olla raskem kindlaks teha täpset õigusnormi, kuna see on laiali erinevate kohtuotsuste vahel.