Talveperioodid

Talveperioodid on ajaperioodid, mil loodus puutub kokku talvise kliimaga ning külm temperatuur ning lume- või jäätkatte esinemine on tavapärane. Sõna kasutatakse sageli meteoroloogilises, klimatoloogilises ja ökoloogilises kontekstis, erinevates definitsioonides rõhutades erinevaid külmenemise ja taustal toimuvate protsesside aspekte.

Definitsioonid võivad erineda. Meteoroloogilises mõttes tähistab talveperiood tavaliselt detsembri–veebruari kuud (põhjahemisooni arvestuses). Astronoomiline talveperiood kestab pööripunktide vahel, umbes 21. detsembrist 20. märtsini. Ökoloogilised või kliimakäitumust kirjeldavad definitsioonid võivad tugineda püsivale ületunde temperatuurile või lume-/jäätkatte kestusele, võttes arvesse maastiku eripärasid ja antud aasta sademete mustreid.

Eestis lihtsalt kirjeldatakse talveperioode sageli kui detsembri–veebruari meteoroloogilist talve, kuid tegelik lume ja pakase kestus võib kätkeda novembri algusest märtsi lõpuni, olenevalt aastast ja piirkonnast. Talveperioodide pikkuse ja olemuse andmeid kogutakse ilmastikustatistika ja kliimamudelite abil ning need kajastuvad nii ajaloolastes kui reaalajas andmetes.

Mõju on laiaulatuslik: talveperioodid mõjutavad taimede fenoloogiat ja loomastiku talivara käitumist, kujundavad jäätuvate veekogude ja jõevoogude asjaomast arengut ning mõjutavad energiatarbimist, transporti ja infrastruktuuri.

Tendentsid ja arutelud keskenduvad kliimamuutuste mõju talvekorde kestusele, sagedusele ja ebastabiilsusele, mille tulemusena võivad talved muutuda ebaregulaarsemaks ning mõnel aastal lühemaks või lõtvamaks.