Talitlusehäireid

Talitlusehäireid on psühhiaatriline käitumishäire, mida iseloomustab püsiv ja laialdane käitumis­muster, mis rikub teiste õigusi või ühiskonna norme. Hoiakujoonena võib esineda agressiivset käitumist, destruktiivsust, vale­- või vargust ning korduvat reeglite rikkumist. Talitlusehäired avalduvad peamiselt lastel või noorukitel ning võivad põhjustada märkimisväärseid raskusi koolis, kodus ja sotsiaalsetes suhetes.

Diagnostika ja klassifikatsioon põhinevad püsivatel ja korduvatel käitumisharjumustel, mis kestavad sageli vähemalt 6–12 kuud ja millega kaasneb funktsionaalse kahjustumise risk. DSM-5 või ICD-10 kriteeriumid eristavad tüüpideks childhood-onset ja adolescent-onset ning mõnel juhul lisatakse piiratud sotsiaalemotsionaalsete (callous-unemotional) speifier.

Etiooloogia on mitmekesine: geneetilised ja neurobioloogilised tegurid koos keskkondlike mõjudega (peresuhte dünaamika, varane kahju, kiusamine, sotsiaalne ebastabiilsus ja majanduslikud riskid) soodustavad haiguse arenemist. Enamik riskifaktoreid on omavahel seotud ja mõju suurendab varases elus kogetud stress.

Ravi on multidistsiplinaarne ning keskendub käitumise muutmisele ja funktsionaalsele paranemisele. Olulised komponendid on vanemate juhendamise koolitused ja psühhosotsiaalne tugi, kooli tugi, kognitiiv-käitumuslik teraapia ning pere- ja koolierialane koostöö. Mõnel juhul on vajalik täiendav medikamentaalne ravi koos kaasuvate probleemide (nt ADHD, ärevus, depressioon) raviga. Varajane sekkumine parandab prognoosi ning aitab vähendada pikaajalisi kahjusid.