Taastusperioodid

Taastusperioodid on ajavahemikud, mille jooksul organism taastub eelneva koormuse, haiguse või operatsiooni järel. Taastusperioodi eesmärk on taastada energiavarud, parandada kudede paranemist ning säilitada või parandada üldist võimekust. Õigeaegne ja piisav taastumine aitab vähendada vigastuste riski ja vältida ülekoormust.

Spordis ja kehalises treeningus on taastusperioodid olulised, sest pärast intensiivset või suuremahulist koormust vajavad lihased ja närvisüsteem aega taastumiseks. Taastusperioodi pikkus sõltub treeningu intensiivsusest, mahust, treenituse tasemest, vanusest, toitumisest ja unest. Üldjoonest võib öelda, et pärast väga intensiivset koormust võib vaja minna 24–72 tundi või kauem. Taastusperioodide korraldamisel eristatakse passiivset taastumist (puhtalt puhkus) ja aktiivset taastumist (kergeid liikumis- või lõdvestusharjutused, ilma suure koormuseta).

Taastumise märgid ja jälgimine hõlmavad puhkepulsi ja südamerütmi kõikumust (HRV), undekvaliteeti, väsimust ja koostöös treenitustulemusi. Ebapiisav taastumine võib kaasa tuua ülekoormust, püsiva väsimuse, unetuse ja suurema vigastuste riski.

Taastumist saab optimeerida mitmel viisil: piisav uni (mitte vähem kui 7–9 tundi öö kohta), toitaineterikas dieet (eriti valgud ja süsivesikud), korralik vedelikud ja elektrolüüdid, perioodiline koormus ja deload-nädalad, stressi juhtimine ning planeeritud taastumispäevad treeningtsüklites. Meditsiinilises kontekstis võivad taastusperioodid olla osa taastumisplaanist pärast haigust või operatsiooni ja neid määravad tervishoiutöötajad.