Süsinikujalajälje

Süsinikujalajälg on mõõdik, mis näitab inimese, organisatsiooni, tegevuse või toote otseste või kaudsete tegevuste kaudu atmosfääri paiskatud kasvuhoonegaaside kogust, avaldatuna süsinikdioksiidi ekvivalentides. See hõlmab peamiselt süsinikdioksiidi, metaani ja lämmastikoksiidi emissioone, mis tekivad energia tootmisest, transportist, tööstusprotsessidest ja maaharimisest.

Mõiste võeti laiemalt kasutusele 2000. aastatel William E. Reesi ja Mathis Wackernageli ökoloogilise jalajälje kontseptsiooni järel. Süsinikujalajälge mõõdetakse tavaliselt tonnides CO₂-ekvivalentides aastas. Isiklik süsinikujalajälg hõlmab koduenergiatarbimist, transpordivalikuid, tarbimisharjumusi ja toidu valikuid. Organisatsioonide puhul arvestatakse tootmisprotsesse, tarneahelat ja töötajate liikumist.

Globaalselt on keskmine inimese süsinikujalajälg umbes 4,8 tonni CO₂ aastas, kuid see varieerub märkimisväärselt. Näiteks Ameerika Ühendriikides ulatub see üle 16 tonni, samas kui mitmetes Aafrika riikides on see alla 1 tonni. Süsinikujalajälje vähendamine on kriitiline kliimamuutuste pidurdamiseks, kuna kasvuhoonegaaside kogunemine atmosfääris soojendab planeeti.

Jalajälje vähendamiseks võib valida taastuvenergiat, vähendada autokasutust, eelistada kohalikku ja taimset toitu, parandada energiatõhusust ning osta vastutustundlikult toodetud kaupu. Paljud ettevõtted ja riigid on seadnud eesmärgiks saavutada netojalajälg null, mis tähendab, et heitkoguseid kompenseeritakse samaväärselt nende vähendamise või neeldumisega.