Skeletilihasefektorid

Skeletilihasefektorid on somaatilise närvisüsteemi effektorid, milleks on skeletilihased. Need reageerivad motorimpulssidele ja tagavad tahtelise liikumise ning kehahoiaku. Motoorsed üksused koosnevad ühest motoorse neuroni ja selle innerveeritavatest lihasrakkudest.

Anatoomia ja funktsioon: Skeletilihasefektorid moodustavad motoorsed üksused. Iga motorne neuron innerveerib mitmeid lihasrakke. Impulss jõuab lihasesse neuromuskulaarse liidese kaudu; atsetüülkoliin vabastub presinaptiliselt ja seostub postsinaptikal. See tekitab lihasraku depolarisatsiooni ja aktsioonipotentsiaali, mille järel vabanevad sarkoplasmaatilises retikulumis Ca2+, põhjustades kontraktsiooni. Kontrakti vahelised sammud kinnituvad aktiini ja müosiini filamentide libisemisele (piekontratsioon), mis viib lihase kokkutõmbumiseni.

Kontroll ja kohanemine: Liikumise täpsus ja tugevus on kontrolli all aju ja seljaaju kaudu; väikeste motorsete üksuste rekruuttimine järgib suuruse printsiipi, kus esmalt kaasatakse väiksemad, ja seejärel suuremad üksused. Impulsi sagedus ning motorunitite koostis määravad jõu ja kiiruse. Proprioseptiivne tagasiside lihasjõust ja lõdvestusest tuleb lihase spindle’ite ja Golgi kõõlusorganite kaudu.

Oluline kliiniline tähtsus: Skeletilihasefektorite funktsiooni rikkumised võivad esineda neuromuskulaarsetes haigustes nagu miastenia gravis või botulism ning lihas- või müopaatiates. Diagnoos ja ravi keskenduvad impulside ülekande ja lihase vastuse optimeerimisele ning motoorse süsteemi terviklikule toimimisele.