Sisemääratust

Sisemääratust on määratluse liik, mille korral mõiste defineeritakse peamiselt selle siseste omaduste ja kriteeriumide kaudu, mitte läbi väljamineva viite või konkreetsete näidete loetlemise. Selline määratlus püüab kirjeldada mõiste olemust ja selle, millised omadused on mõiste liikmesuse jaoks kohustuslikud või iseloomulikud.

Etymoloogiliselt koosneb sõna sisemääratust eestikeelsetest osadest: sis- viitab seesmisele, ning määratust on sõnast määratlus. Käibele tulnu kasutatakse peamiselt filosoofilises ja semantilises kontekstis ning see on seotud intensionaalse ja extensional määratluse mõistetega: intensionaalne (sisemääratlus) rõhutab omadusi, mis kirjeldavad mõiste sisu, extensionalne määratlus kirjeldab seejärel mõistele vastavate üksuste loetelu.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad filosoofiat, loogikat, keeleteadust ja semantikat. Filosofias ja loogikas aitab sisemääratust täpsustada, millised omadused on määratava mõiste olemuslikud ning millised on liigse või lühiajalise lisamärkuste tulemused. Keeleteaduses ja semantikas mängib see roll tähenduse ja mõistete klasside kooskõla tagamisel, eriti kui rõhutatakse sisemisi struktuure või kriteeriume, mis defineerivad mõiste.

Kritika keskendub sageli subjektiivsusele ja konteksti sõltuvusele: sisemääratuse koostamine võib sõltuda vaatluse kursilt valitud omadustest ning erinevad arutelud võivad viia erinevate õigete, kuid vaieldavate definitsioonideni. Seotud mõisted hõlmavad intensionaalseid ja ekstensionaalseid definitsioone ning olemustehteid, mis avardavad arutelu tähendus- ja loogikastruktuuride üle.

Sisemääratust on kasutatud nii filosoofilistes kui tehnilistes aruteludes, kus on soov rõhutada mõiste sissepoole suunatud kvaliteete või kui on vaja vältida pelgalt väliste tunnuste loetlemist.