Silikoonpolümeeride

Silikoonpolümeerid, tuntud ka kui polüsiloksaanid, on anorgaanilised-orgaanilised polümeerid, mille põhiahel koosneb vahelduvatest räniaatomitest ja hapnikuaatomitest (Si-O-Si). Räniaatomitele on tavaliselt seotud orgaanilised rühmad, mis võivad olla näiteks metüül-, fenüül- või vinüülrühmad. Need polümeerid on tuntud oma mitmekülgsuse ja laia kasutusala poolest erinevates tööstusharudes.

Silikoonpolümeeride omadused sõltuvad suuresti neis sisalduvatest orgaanilistest rühmadest. Üldiselt on need polümeerid vastupidavad kõrgetele ja madalatele temperatuuridele, UV-kiirgusele, osoonile ja paljudele kemikaalidele. Neil on hea elektriisolatsioonivõime, hüdrofoobsus (vee tõrjumine) ja madal pindpinevus. Samuti on nad painduvad, hingavad ja bioühilduvad.

Silikoonpolümeeride tootmiseks kasutatakse mitmeid meetodeid, millest levinum on siloksaanmonomeeride, nagu tsüklilised siloksaanid (nt D4), polükondensatsioon või avatud ahelaga polümerisatsioon. Polümerisatsiooni käigus moodustub pikk Si-O-Si ahel, millele on kinnitatud orgaanilised asendusrühmad.

Nende unikaalsete omaduste tõttu leiavad silikoonpolümeerid laialdast kasutamist. Neid kasutatakse tihendusmaterjalidena ehituses ja autotööstuses, määrdeainetena, hüdroisolatsioonivahenditena, meditsiiniseadmetes (nt implantaadid, kateetrid), kosmeetikas ja nahahooldustoodetes (nt šampoonid, kreemid), samuti kööginõudes ja muudes tarbekaupades. Neil on ka rakendusi kõrge temperatuuriga tööstuslikel aladel ja elektroonikas.