Signalisatsioonis

Signalisatsioonis on telekommunikatsiooni ja arvutivõrkude komponentide vahelise kontrolli ja juhtimise infovahetuse kogum, mida kasutatakse ühenduste loomiseks, haldamiseks ja lõpetamiseks. Selle eesmärk on esitada nõuded ja juhised, mis määravad, kuidas side tuleb luua, millised on kasutatavad teenused ning kuidas kogutakse ja kontrollitakse arve andmeid ning turvalisust. Signalisatsioonitoimingud hõlmavad nii kõnede algatamist kui ka sessioonide haldamist, autentimist, autoriseerimist ja seire.

Peamised funktsioonid hõlmavad kõne ja sessioonide loomist ning lõpetamist, vaheparteide koordineerimist, roamingu ja numbriportimise haldamist, arveldamist ning turvalisust. Signalisatsioon erineb andmeedastusest (kasutajakaardist) selle poolest, et seal vahetatakse kontroll- ja juhtimisinfot, mitte ainult kasutajaandmeid. Modernsetes võrkudes on tavaline signalisatsiooni planeerimise eristamine kasutusandmetest, ning signalisatsioon võib toimida kas väljaspool kasutajaliidest (out-of-band) või koos sellega (in-band), olenevalt arhitektuurist ja protokollidest.

Tuntuimad signalisatsiooni protokollid hõlmavad SS7-i (Signaling System No. 7) korraldatud võrku PSTN-i jaoks, SIP-i (Session Initiation Protocol) VoIP-verkudes ühenduste loomise ning seiskamiste haldamise jaoks, ning Diameteri ja RADIUSI IP-võrkudes autentimise, autoriseerimise ja arvelduse teenustena. SIGTRAN on tehnoloogia SS7-signalisatsiooni transportimiseks üle IP-võrkude ning H.323 ja MGCP on vanemad videokõne ja kontrollerprotokollid.

Signalisatsioon on kriitilise tähtsusega komponentide lõppkarjäär; see võimaldab tihedat koordineerimist, skaleeritavust ja turvalisust, kuid samas tekitab väljakutseid seoses turvalisuse, töökindluse ja standardiseerimisega. Standardid ja spetsifikatsioonid arenevad ITU-T, IETF, 3GPP ja teiste organisatsioonide koostöös.