Signaalivõimendust

Signaalivõimendus, tuntud ka kui Signaali võimendamine, viitab protsessile, mille käigus suurendatakse elektrilise signaali tugevust. See on fundamentaalne kontseptsioon paljudes elektroonika ja telekommunikatsiooni valdkondades. Võimendamine on vajalik, et nõrku signaale muuta piisavalt tugevateks, et neid saaks töödelda, edastada või salvestada ilma märkimisväärse informatsiooni kadumiseta.

Peamine seade, mida signaalivõimenduse teostamiseks kasutatakse, on võimendi. Võimendid kasutavad välisest toiteallikast saadud energiat, et suurendada sisendsignaali amplituudi, faasi või sagedust. Erinevaid tüüpi võimendeid on olemas, sealhulgas operatsioonivõimendid, transistoreid ja integreeritud võimendusahelaid.

Signaalivõimenduse rakendused on laialdased. Raadiosides kasutatakse võimendeid, et tugevdada vastuvõetud nõrku raadiosignaale. Audioelektroonikas on helivõimendid hädavajalikud, et suurendada mikrofoni või heliplaadi signaale nii, et neid saaks kuulata kõlaritest. Meditsiinitehnikas kasutatakse võimendeid bioloogiliste signaalide, nagu EKG või EEG, suurendamiseks. Samuti on signaalivõimendus kriitilise tähtsusega andurite ja muundurite signaalide käsitlemisel, mis tihti toodavad väga nõrku väljundeid.

Võimenduse määra nimetatakse võimenduseks, mida tavaliselt väljendatakse detsibellides (dB) või kui tegurina. Ideaalne võimendi suurendab signaali tugevust ilma seda moonutamata või müra lisamata, kuid praktikas esineb alati teatav kompromiss.