Segamajandus

Segamajandus, või segatööstuslik majandus, on majandussüsteem, mis ühendab vabaturumajanduse mehhanismid privateerimise ja konkurentsiga ning riigi sekkumise ja planeerimisega, et parandada ressursijaotust, pakkuda avalikke teenuseid ning tagada sissetulekute ümberjagamine. Sellises süsteemis on eraomand ja vabakaupade vahetamine peamised tööriistad, kuid riik kasutab regulaatori- ja rahastamispoliitikat, et suunata majandust, kindlustada stabiilsus ning vähendada turuõõneid.

Põhijooned hõlmavad eraomandi ja turu rolli, riigi osalust strateegilistes sektorites, sotsiaalset ümberjagamist läbi maksude ja transferide, avalikke teenuseid (tervishoid, haridus, infrastruktuur) ning majandusliku stabiilsuse vahendeid, nagu fiskaalpoliitika ja rahapoliitika koostöö. Riik võib kasutada riigieelarveid, reguleerimist, subsideeringut, investeeringuid ja aval-erase partnerlusi, et kompenseerida turuvead ning tagada võrdsed võimalused.

Ajalooliselt tekkis segamajandus vastus tööstusliku ühiskonna kriisidele ja sotsiaalsele ebavõrdsusele. Pärast Teist maailmasõda võtsid paljud riigid kasutusele laiapõhjalise sotsiaalset turumajanduse mudeli, mille keskmes oli tugev avalik sektor; alates 1970. aastatest on osades linnades toimunud liberaliseerimine, kuid segamajandus jääb endiselt levinud raamiks. Erinevad mudelid, nagu sotsiaalne turumajandus, Skandinaavia heaoluriik ja Saksamaa sotsiaalne turumajandus, rõhutavad erinevaid tasakaalu riigi ja turu vahel.