liberaliseerimine

Liberaliseerimine on protsess, mille käigus vähendatakse või kaotatakse riigi või avaliku sektori kontrolli ja piiranguid majanduslikus, poliitilises või sotsiaalses elus. Eesmärk on suurendada turu toimimise vabadust, konkurentsi ja individuaalset valikuvõimet.

Majanduslik liberaliseerimine hõlmab dereguleerimist, välisinvesteeringute soodustamist, privatiseerimist, hinnasüsteemide ja kaubanduse piirangute leevendamist ning finants- ja valuutakontrollide liberaliseerimist. Sellised reformid võivad soodustada suuremat konkurrentsi, innovatsiooni ja efektiivset ressursside jaotust, kuid samas seabid riskide hulga, nagu ebavõrdsuse suurenemine või korruptsioon.

Poliitses mõttes hõlmab liberaliseerimine tsiviil- ja poliitiliste õiguste parandamist, meedia- ja sõnavabaduse laienemist, demokraatia ja õigusriigi tugevdamist ning poliitilise süsteemi avardamist. Sotsiaalsed reformid võivad hõlmata kultuuriliste normide ja sotsiaalsete praktikate avardumist ning mõnede reguleerimiste leevendamist, et suurendada inimeste vaba valikut erinevates eluvaldkondades.

Ajalooliselt on liberaliseerimine tugevalt seotud alates 20. sajandi lõpust ja globaalsetest reformidest, sealhulgas jaemikluse ja rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimisest ning paljudes riikides toimunud majanduse ümberkujundustest pärast külma sõja lõppu. Euroopas ja maailmas on liberaliseerimine sageli osa majanduspoliitilistest üleminekudest, eelseisvatest ühendusteastmetest ning finants- ja tootevabastuse edendamisest. Kritiseeritakse aga mõnikord, et see võib suurendada sissetulekute ja võimaluste lõhet ning nõrgestada avalike teenuste kättesaadavust, kui riiklik regulatsioon ja sotsiaalne kaitse lagunevad. Juhtimise ja institutsionaalsete raamistikud on liberaliseerimise edukuse jaoks olulised.