Satelliittelevisioon

Satelliittelevisioon on televisioonisüsteem, kus televisioonisignaalid levitatakse Maale läbi satelliitide, mis tiirlevad Maa orbiidil. Enamik teenustest kasutab geostatsionaarset orbiiti, mis võimaldab katvust laialdastes piirkondades. Signaalid edastatakse uplinki abil maapeasematelt vastuvõtjatelt satelliidile ning liiguvad sealt downlinkina edasi vastuvõtjatele. Koduste vastuvõtjate jaoks tähendab see paraboolantenni, LNB-d ja digiboksi või telerit koos dekoodriga.

Standardid ja kodeeringud: Digitaalset televisiooni edastatakse sageli DVB-S või DVB-S2 standardi alusel, mis kasutab MPEG-2 või MPEG-4 kodeeringuid. HDTV-sisu ja kõrgema eraldusvõimega kanalid vajavad efektiivsemaid kodeeringuid ning võivad olla kaitstud krüpteerimise ja autentimisega tasuliste teenuste puhul. Pay-TV pakkujatel on tavaliselt oma dekrüpteerimis- või autentimissüsteemid.

Sagedus- ja ribalaius: Satelliittelevisioon kasutab peamiselt C-band, Ku-band ja Ka-band ribalaiuseid. Ku- ja Ka-band pakuvad suuremat ribalaiust, kuid ilmastikutingimused, nagu sajab või niiskus, võivad signaali kvaliteeti mõjutada. Vastuvõtusüsteemi kvaliteet sõltub peamiselt parabolantenni suurusest ja seadmete usaldusväärsusest.

Ajalugu ja roll: Esimesed katsetused toimusid 1960-ndatel; 1962. aastal Telstar 1 sooritas ühe varase kommertssatelliittelevisiooni katse. Digitaalne üleminek ja DVB-standardid levisid laialdaselt 1990-ndatel–2000-ndatel. Tänapäeval on satelliittelevisioon oluline katvusvahend maapiirkondades ja päritolulistes piirkondades, kus kaabelvõrk või kiiruslik lairiba ei ulatu; see täidab olulist rolli rahvusvahelises ja regionaalses TV-teenuses, sageli kombineerituna teiste levitamise vormidega.