Rõhuerinevus

Rõhuerinevus on keeleteaduses kasutatav mõiste, mis kirjeldab rõhu, kõrguse ja pikkuse rolli lausete intonatsioonis. See nähtus võib esineda nii sõnasiseselt kui ka lausete osadena ning aitab väljendada fookust, kontrasti või uut infot, mis muidu jääks kuulajale ebaselgeks.

Rõhuerinevus mängib olulist rolli infojaotuses ja diskursuse korraldamises: see näitab, milline osa lausest on uudisväärtuslik või milline osa on kontrastne võrreldes eelneva kontekstiga. Näiteks eestikeelses lauses võib rõhu muutus muuta tähendust või fookust: „Ma tahan seda.“ (tavaline rõhutamine) versus „Seda ma tahan.“ (kontrastne fookus sellele osale).

Realiseerimine toimub peamiselt intonatsiooni, kõrguse (pitch), tugevuse (loudness) ja pikkuse muutuste kaudu. Lausete järjekorra muutused ja frontimine on samuti tavapärased vahendid rõhu suuna kujundamiseks. Rõhuerinevust uuritakse nii fonoloogiliste kui fonetiliste meetoditega ning see on tihedalt seotud infojaotuse ja kõnetuvastuse valdkondadega.

Eesti keeles on peamine sõnarõhk tavaliselt esimesel silbil, kuid lausesoos rõhuvõimalused avalduvad peamiselt intonatsioonis ja lausete struktuuris, mitte üksnes sõnalise rõhuga. See tähendab, et rõhuerinevus on eriti nähtav frontimise ja rõhuvahemike kaudu.

Rõhuerinevust kasutatakse keeleõppes, kõnetuvastuses, tekstinduses ja sünteesis ning see on oluline kontseptsioon ka forensilises lingvistikas.