Riiklikkust

Riiklikkus ehk riiklik staatus on poliitilise ja õigusliku organiseerituse kvaliteet, mis iseloomustab suveräänset riiki ja selle võimet täita rahvusvahelisi kohustusi. See koosneb peamiselt territoriaalsest määratlusest, toimivast valitsusest ning võimest suhelda ja tegutseda teiste riikidega.

Riiklikkuse mõiste hõlmab nii sisemisi kui väliseid aspekte. Sisemiselt tähendab see valitsuse võimu ja institutsioonide legitimatsiooni territooriumil; väliselt väljendub see suveräänsuses ning võimes saavutada rahvusvaheline tunnustus ja osaleda rahvusvahelises õiguses. Rahvusvahelises kontekstis on riiklikkus seotud ka territoriaalse terviklikkuse ja sõltumatuse põhiprintsiibidega.

Klassikalised kriteeriumid riiklikkuse hindamiseks on välja toodud Montevideo konventsioonis (1933). Nendeks on alaline elanikkond, määratletud territoorium, toimiv valitsus ja võime sõlmida suhteid teiste riikidega. Riiklikkus võib olla de jure (õiguslik tunnustus) või de facto (tegudel põhinev tegelik kontroll). Tunnustus ei ole alati riiklikkuse eeltingimuseks, kuid see mõjutab riigi rahvusvahelist positsiooni ja osalemist rahvusvahelistes organisatsioonides.

Riiklikkuse tekkimine ja säilimine on sageli riigi ülesehitusprotsess, mis hõlmab institutsioonide loomist, õiguskorra kehtestamist ning elanikkonna suveräänse tahte ja kollektiivse identiteedi kujunemist. Riiklikkus võib tekkida iseseisvumise, dekoloniseerimise või riigi reformide kaudu ning jääb sõltuvaks nii sise- kui välissituatsioonidest.