Retseptoriteks

Retseptoriteks nimetatakse molekule või valke, mis tuvastavad signaale väliskeskkonnast või rakusisestest allikatest ning käivitavad rakulise vastuse. Need võivad paikneda rakumembraani pinnal või raku sees ning moodustavad keskse osa signaalsüsteemidest.

Peamised retseptoritüübid jaotuvad vastavalt signaali allikale. Membranaarsed retseptorid hõlmavad G-proteiiniga seotud retseptoreid (GPCR-id), ensüümiga seotud retseptoreid ja ioonkanaliretseptoreid. Intratsellulaarseteks retseptoriteks on raku sisekeskkonnas või tuumas paiknevad retseptorid, mida seovad lipofiilsed ained nagu steroidhormoonid, ning need mõjutavad geneetilist avaldumist.

Toimemehhanism: ligandi sidumine retseptoriga põhjustab konformatsioonimuutuse, mis käivitab signaalvaheainete teekonna, näiteks cAMP-i, Ca2+-i või IP3-i teekonnad. Seejärel võivad toimuda fosforüülimisahelad ning rakulised vastused, sealhulgas ensüümideaktiivsuse muutumine ja geneetilise avaldumise regulatsioon.

Näited: lõhna- ja maitseretseptorid, valgusretseptorid võrkkestas (rod- ja cone-retseptorid), ning immuunsüsteemi retseptorid, sealhulgas T- ja B-raku retseptorid. Retseptorid moodustavad olulise aluse signaalvahendusele ning neid uuritakse laialdaselt nii põhiprotsesside mõistmiseks kui ka ravimite arendamiseks.