Rehabilitatsiooni

Rehabilitatsioon on tervishoiu valdkond, mis keskendub inimese funktsionaalsete võimete taastamise, säilitamise ja parandamisele ning osalemise soodustamisele ühiskonnas pärast haigust, vigastust või pikaajalist puudet. Eesmärk ei ole ainult haiguse sümptomite kontroll, vaid inimese iseseisvuse ja elukvaliteedi parandamine.

See hõlmab mitmesuguseid meetmeid ja protsesse, sealhulgas meditsiinilisi, terapeutilisi ja sotsiaalseid sekkumisi. Rehabilitatsioon on sageli järjepidev ja koostöös sõltuv erinevatest valdkonna spetsialistidest ning patsiendist ja tema perekonnast.

Rehabilitatsioon on multidistsiplinaarne ja tihti hõlmab arste, füsioterapeute, tööterapeute, kõneteraapiast või logopeede spetsialiste, psühholooge ning sotsiaaltöötajaid. Vajadusel kaasatakse ka kooli- või tööalaseid juhendajaid, et tagada terviklik lähenemine ja jätkusuutlik osalemine.

Tüüpilised vormid on haiglaravil põhinev, ambulatoorne ja kogukonnapõhine rehabilitatsioon ning kodune rehabilitatsioon. Prognoosi parandamiseks keskendutakse konkreetsetele funktsioonide taastamisele, igapäevase toimetulekuoskuste arendamisele ning iseseisva elu võimaluste laiendamisele.

Hindamine ja eesmärkide seadmine põhinevad rahvusvahelisel ICF-raamistikul, mis käsitleb keha struktuure ja funktsioone, tegevusi ning osalust. Tulemusi hinnatakse peamiselt funktsionaalse sõltumatuse ja osalemise parandamise kaudu, kasutades standardseid hindamisi ja jälgimisvahendeid.

Rehabilitatsioon on oluline osa tervishoiusüsteemist ja sotsiaalpoliitikast, kuna kvaliteetne rehabilitatsioon suurendab inimeste võimet naasta tööle ja täita igapäevaseid kohustusi, vähendades pikaajalisi piiranguid.