Refraktorteleskoopid

Refraktorteleskoopid, tuntud ka kui murdumisteleskoobid, kasutavad optilisi elemente, nagu läätsed, valguse kogumiseks ja fokuseerimiseks, et luua suurendatud kujutis. Need on üks vanimaid teleskoopide tüüpe, mille esimene teadaolev patent anti välja aastal 1608. Refraktori peamine osa on objektiivlääts, mis asub teleskoobi esiosas. See lääts koondab teleskoobi ette tuleva valguse ühte fookuspunkti. Mida suurem on objektiivlääts, seda rohkem valgust teleskoop suudab koguda, mis võimaldab näha nõrgemaid objekte ja saavutada suuremat lahutusvõimet.

Refraktorteleskoopide eelised hõlmavad nende vastupidavust ja väikest hooldusvajadust. Kuna kõik optilised komponendid on suletud toru sees, on need vähem vastuvõtlikud tolmu ja õhuniiskuse mõjule. Samuti ei vaja nad sagedast joondamist (kolimatsiooni), erinevalt peegelteleskoopidest. Seetõttu on refraktorid sageli eelistatud algajatele ja neile, kes otsivad hooldusvaba lahendust.

Samas on refraktorteleskoopidel ka puudusi. Suurte objektiivläätsede valmistamine on keeruline ja kallis protsess. Suure läbimõõduga läätsed on rasked ja võivad aja jooksul deformeeruda, mis mõjutab pildikvaliteeti. Lisaks esineb refraktorites kromaatilist aberratsiooni, mis tähendab, et erinevad valguslainepikkused ei fookustu täpselt ühte punkti, põhjustades värvilisi ääri objektide ümber. Kaasaegsed kvaliteetsed refraktorid kasutavad selle probleemi vähendamiseks mitmeid erinevaid läätsesid (akromaadid või apokromaadid).

Refraktorteleskoope kasutatakse laialdaselt nii amatöörastronoomias kui ka teaduslikes observatooriumites, eriti ajalooliselt. Neid kasutatakse nii taevakehade vaatlemiseks kui ka maapealsete objektide jälgimiseks.