Refinantseerimisriski

Refinantseerimisriski ehk refinantseerimise riski kirjeldatakse kui finantsrisk, mis kaasneb olemasolevate võlakohustuste refinantseerimisega nende tähtaegade lõpus. See risk tekib nii laenuvõtjate kui ka laenuandjate jaoks, kui uue rahastuse saamiseks on raskusi, see tuleb ebasoodsate tingimustega või see jääb üldse saamata. Refinantseerimisrisk on tihedalt seotud likviidsusriskiga ja võib põhjustada rahastuse puudust, makseviivitusi või sunnitud varakogumist.

Põhjused ja valdkonnad, kus risk avaldub, hõlmavad lühiajalisi võlakirjade või lainud tasujääke, turu või pankade likviidsuse kõikumisi, rahastuse ühekülgset sõltuvust ühe allika varustamisest ning suurenenud hinnakõikumisi laenuintressides. Eriti haavatavad on ettevõtted ja finantsasutused, kelle rahastus sõltub ulatuslikult lühiajalistest või rullimisvõimalusteta finantseerimisallikatest ning kelle likviidsusvarud võivad kiiresti läbi tõmbuda.

Tagajärjed võivad olla märkimisväärsed: kõrgem rahastuskulud, krediidikvaliteedi halvenemine, likviidsusnõrkused ja vajadus müüa varasid ebasoodsatel tingimustel. Ülemäärane refinantseerimisrisk suurendab võimalust, et ettevõte või pank ei suuda täita kohustusi või peab tegema ebamõistlikke kompenseerivaid samme.

Mõõtmis- ja haldusmeetmed hõlmavad aastaringset rahastusportfelli mitmekesistamist, pikkemate lõppemistiga võlakirjade ja laenude kasutamist, likviidsusreservide ja sellele järgneva kriisifondi pidamist ning stressitestide läbiviimist erinevate rullimise stsenaariumide korral. Regulaarselt hinnatakse NSFR-i ja LCR-i võtmeindikaatoreid ning rakendatakse kontingentset rahastusplaani. Refinantseerimisrisk on oluline osa likviidsus- ja riskijuhtimise raamistikel, eriti Baseli raamistiku ja rahandusjärelevalve kontekstis.