Radiokarbdateerimine

Radiokarbdateerimine on dateerimismeetod, mis põhineb süsinik-14 (C-14) isotoobi lagunemisel. C-14 tekib atmosfääris kosmilise kiirguse toimel ja jõuab taimede kaudu loomade toiduahelasse; seega sisaldavad elusorganismid C-14-ttaset suhteliselt konstantse suhte teiste süsiniku isotoopidega (C-12 ja C-13). Pärast surma peatub C-14 sissevõtt ja selle kogus hakkab järk-järgult vähenema, mille poolväärtusaeg on umbes 5730 aastat. Vanuse arvutamiseks mõõdetakse proovis sisalduva C-14 suhteid ning võrreldakse neid teadaolevate lagunemise kiirustega ja kalibreeritud ajastuskaartidega.

Protseduur koosneb proovi ettevalmistusest ja puhastamisest, et eemaldada saaste ning muuta materjal mõõtmiseks sobivaks kujuks (tavaliselt grafiit või CO2). C-14 taset mõõdetakse kas beeta-lõõmamise teel või accelerator mass spectrometry (AMS) abil, mis otseselt loendab C-14 atomeid. Tulemuseks on vanus, mis esitatakse tavaliselt aastates enne olevat aega (BP), kus present tähistab aastat 1950.

Kalibreerimine on vajalik, kuna C-14 tase atmosfääris ei olnud kõigi aegade jooksul ühesugune. Vanused konverteeritakse kalibreeritud ajaks IntCal või sarnaste kalibreerimiskaarte abil. Lisaks tuleb arvestada piirangutega, nagu kontaminatsioon ja merereservuaaride (reservuaari) mõju, mis võib põhjustada moonutatud vanuseid. Meetod on sobiv peamiselt orgaaniliste materjalide jaoks ja palju kasutatav arheoloogias, paleoklimatoloogias ja ökoloogias.

Ajalugu: radiokarbdateerimise idee sai alguse 1940-ndatel Willard Libby, kelle töö viis 1960. aastal Nobeli preemia. Täna on meetod laialdaselt kasutatav ning kalibreerimine ja tehnika edasiminek (nagu AMS) võimaldavad paljusid vanusevahemikke täpsemalt määrata.