RESTpõhistes

RESTpõhised süsteemid tähistavad arhitektuuristiili, mida kasutatakse hajutatud veebiteenuste disainimisel. REST (Representational State Transfer) ei ole protokoll, vaid kogum piiranguid, mis suunavad komponentide suhtlust HTTP-i kaudu. RESTi kohaselt identifitseeritakse ressursid unikaalsed URI-dega ning ressursid esitatakse kliendile erinevatel vormidel, enamasti JSON või XML.

Peamised piirangud hõlmavad kliendi–server arhitektuuri ja staateleitmatust: iga taotlus sisaldab täielikku konteksti ja server ei salvesta kliendi olekut üheski päringus üle mitme sessiooni. Taotlused on sageli vahetatavad ja võimaldavad tulemuste küpsetust (cacheability), mis parandab jõudlust. REST rakendab ühtset liidest (uniform interface), mis eraldab kliendi ja serveri ning soodustab erinevate süsteemide omavahelist koostööd. Lisaks on tavapärane kasutusele võtta kihiline süsteem, mis võimaldab vahendada taotlusi vahemälude või vahendajate kaudu. Kood-on-demand on valikuliselt võimalik. Ressursid identifitseeritakse URI-dega, ja nende esitus võib pakkuda sümboolset manset (state) kolmanda osapoole jaoks.

RESTi teekonna oluline osa on standardsete HTTP-meetodite kasutamine: GET ressursi lugemiseks, POST uue loomise või muudatuste algatamiseks, PUT/PATCH olemasoleva ressurssi muutmiseks ja DELETE kustutamiseks. HATEOAS (Hypermedia as the Engine of Application State) on RESTi arhitektuuri võimalus, mille puhul klient suudab rakenduse toimimist avastada hüperlingide ja manustega, kuid see on valikuline ning praktikas võib selle kasutus olla piiratud.

Eeliseks on skaleeritavus, lihtsus ja platvormi-võlune ühilduvus; puudustena võivad olla üle/alaandmete tõrgeteta andmevaheline koormus, vajadus kapseldatud versioonide halduse järele ning turvalisuse ja autentimise nõuded, mis tuleb eraldi lahendada. RESTi põhjalised teenused on laialdaselt kasutusel veebirakendustes, avalikes API-des ja mikroteenustes.