Rõhuerinevuse

Rõhuerinevus on lingvistiline nähtus, mis kirjeldab rõhu asendi, tugevuse ja kestuse erinevusi silpide ja sõnade ning vahel ka lausete tasandil. See hõlmab nii leksikalist (või sõnatasandil väljenduvat) rõhu erinevust kui ka fraasi- ja lauserõhu muutumist, mis võib mõjutada tähendust, rõhu fokuseeringut või emotsionaalset värvingut.

Rõhuerinevuse mõiste on oluline fonoloogia ja dialektoloogia kontekstis. Erinevates keeltes on erinev rõhu süsteem: mõnes keeles on rõhk peamiselt fikseeritud ühel silbil, teises võib rõhk asuda vabamalt sõna sees või lauses, ning see võib eristada sõnade tähendust või sünonüümseid variante. Rõhuerinevused võivad ilmneda nii sõnade sees kui ka sõnade vahel, ning neil võib olla seotud nii kestuse kui ka akustiliste tunnuste, nagu kõrgus (f0) ja helitugevus, muutumisega.

Eesti keeles on üldjoontes rõhk esmane esimesel silbil, kuid dialektides ja võõrsõnade integreerimisel võib esineda märkimisväärset rõhuerinevust. Rõhuerinevuse uuringud hõlmavad nii eksperimentaalse foneetika kui ka korpuspõhiseid analüüse ning võivad käsitleda, kuidas rõhukasutus mõjutab mõistmist, kõne sujuvust ning kõneakti puhul rõhu esteetilist või tähelepanu köitvat mõju.

Mõõtmine ja meetodid hõlmavad akustiliste näitajate analüüsi (rõhu tugevus, kestus, kõrguse muutus) ning kasutust tööriistu nagu PRAAT spectrograafia ja helikaardid. Rõhuerinevuse uurimine aitab mõista keeleseoseid, murrete eripära ning keeleõpe ja -õpetuse konteksti.

Seosed ja lisamaterjalid: prosoodia, foneetika, akustiline fonoloogia, makro- ja mikrotasandi rõhuuuringud.