Püriit

Püriit (FeS2) on raudsulfiid ja üks levinumaid sulfide mineraale. Selle nime päritolu tuleb kreeka keelest sõnast pyr, mis tähendab tuld, viidates selle võimele tekitada säde, kui seda vastu teritada. Püriidi struktuur on tihti kubiline või pyritohedraalne, kuid esinevad ka massiivsed näited.

Füüsikalised omadused on selgelt eristatavad: metalliline läige ja pronks-kuldne värvus; kriitilised kristallkujud on enamasti kuubikulaadsed. Kõvadus Mohsi skaala järgi on 6–6,5, tihedus umbes 5,0 g/cm3. Püriit on mõnevõrra murrdumatu ning tavaliselt moodustab teravaid kristalle või massiivseid ladestusi. Oksüdeerudes võivad moodustuda raudaoksiidid ja sulfaadid, mis aja jooksul tekitavad katteid ja plekke.

Esinemine ja tähtsus on laiades geoloogilistes keskkondades: püriiti leidub peamiselt hydrotermalsetes veinides, settekivimites ja karbonaatsetes kivimites, sageli koos teiste sulfide, kvartsiga või calcitiga. See on levinud mineraal paljudes maailma piirkondades, sealhulgas Ameerikas, Euroopas ja Aasias.

Kasutus ja eristus: püriiti ei peeta tavapäraseks raunõoks kalduvaks ressursiks, sest FeS2 sisaldus on rauast madalam ja tööstuslikuks ekspluatsiooniks ebapiisav. Ajalooliselt on püriit olnud oluline kui väävliallikas väävlhappe tootmiseks ning kollakas-pronksne välimus on õigustanud selle nimevalikut. Lisaks on püriit populaarne kollektsionääride ja geoloogiliste näidete jaoks ning selle oksüdeerumisega seotud keskkonnaprobleemid—nagu happelisest väävliallikast tingitud reostus—on olulised keskkonnateemad.