Põlisrahvaste

Põlisrahvaste mõiste tähistab rahvaid, kelle ajalooline järjepidevus ulatub enne märkimisväärset välise koloniaiseerimise või suurema migratsiooni aega. Nad säilitavad unikaalseid keeli, kultuurilisi tavasid ja sotsiaalseid institutsioone ning tihti elavad konkreetsetel territooriumidel või maa- ja loodusressursside kasutusviisidel, mis on tihedalt seotud nende identiteedi ja elulaadiga. Põlisrahvaste identiteet on sageli seotud pikaaegse teadmistepagasiga loodusest, keskkonnast ja kogukondlikust vastutusest.

Rahvusvaheline raamistik tunnistab põlisrahvaste õigusi enesemääramiseks, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse kaitseks ning maa- ja loodusressursside kasutamise erikohtlemiseks. Peamised dokumendid on Ühinenud Rahvaste Liidu põlisrahvaste inimõiguste deklaratsioon (UNDRIP) ja ILO konventsioonid 169, mis rõhutavad, et põlisrahvaste inimestel on õigus otsustada oma poliitika ja ressursside kasutamise üle ning säilitada kultuuriline identiteet vastavalt kogukonna soovidele.

Põlisrahvaste iseloomulikud omadused hõlmavad ajaloolist sidusust konkreetsete maadega, keele ja traditsioonilisi tavasid ning pikka teadmistepagasit looduse ja elustiigi kohta. Nad võivad praktiseerida traditsioonilist majandust, käsitööd ning rituaale ning püüavad kultuuri elujõuliselt säilitada kaasaegse maailma tingimustes. Põlisrahvaste õiguste tagamine hõlmab maade ja veeressursside kasutusõiguste tunnustamist, osalust poliitikas ning keele- ja kultuuripärandi kaitset.

Globaalne kontekst hõlmab Sámi Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerika põlisrahvaid, Maorit, Inuitide ja paljusid teisi etnilisi kogukondi Aasias, Aafrikas ning Ladina- ja Lõuna-Amerikas. Eestis käsitletakse mõistet peamiselt rahvusvahelises kontekstis ning riigi õigusruumis rõhutatakse põlisrahvaste õiguste järgimist ning kultuurilise ja keelepärandi säilitamist.