Põlemisega

Põlemisega viitab keemilisele protsessile, mille käigus kütus reageerib oksüdandiga (tavaliselt hapnik õhust) ning eraldub kuumust ja sageli ka valgust. Põlemine on eksotermiline ja energiaallikas, mis on paljude tehniliste süsteemide ja looduslike nähtuste alus.

Põlemise toimimiseks on vaja kolme tegurit: kütus, oksüdant ja soojus. Seda kolme tegurit nimetatakse sageli tulekolmikuks. Kui üks neist on puudulik või piiratud, peatub põlemine või muutub ebapiisavaks. Täielik põlemine annab peamiselt süsinikdioksiidi ja vett; ebapiisav põlemine võib tekitada süsinikmonooksiidi, tahma ja teisi osakesi.

Põlemisprotsessi kontrollimine on oluline energia tootmisel ja tööstuslikul põletamisel. See hõlmab sobiva õhu-kütuse suhte reguleerimist, kütuse kvaliteedi tagamist ning põletite ja katelde ohutuse tagamist. Põlemissüsteemide efektiivsus määrab energiakasutuse, emissioonid ja toimimise kulud.

Põlemisega kaasnevad ka keskkonnamõjud ning heitmed sõltuvad põlemistingimustest. Täielik põlemine suurendab süsinikdioksiidi tootmist, kuid vähendab nõrgemate ühendite tekkimist; ebapiisav põlemine suurendab süsinikmonooksiidi, tahma ja teisi kahjulikke aineid. Heitmete vähendamiseks kasutatakse optimeeritud õhu-kütuse suhet, tehnoloogilisi puhastus- ja katalüütilisi lahendusi ning rangemaid ohutus- ja heitmestandardite regulatsioone.

Terminoloogias kasutatakse väljendit “põlemisega” sageli kirjeldamaks nähtusi, mis on seotud põlemisprotsessiga, näiteks “põlemisega seotud emissioonid” või “põlemisega kaasnevad termilised toimed.”