Pulsioksümeetriaga

Pulsioksümeetriaga on mitteinvasiivne meetod arteriaalse hapnikuküllastuse (SpO2) ning pulsi kiiruse hindamiseks. Seade kasutab sensorit, mida asetatakse sõrme, käevarre või kõrvapiirkonda. See võib pakkuda pidevat või perioodilist teavet hapnikutarbimise kohta ning on laialdaselt kasutatav haigla, kliinilises ning koduhoolduses.

Toimimise põhimõte põhineb kahte valguslaine kasutamisel, tavaliselt punast (≈660 nm) ja infrapuna (≈940 nm). Valgus läbib kudede ja vere ning seireseade mõõdab imendumist. Erinev hapnikuküllastus muudab vere imendumise mustrit, mida mõõdetakse ja arvutatakse SpO2 väärtuseks. Samal ajal registreeritakse pulsatsioonirežiim, mis võimaldab hinnata ka pulsi kiirust.

Kasutus ja tähendus: SpO2 väärtus terve täiskasvanu puhkeasendis on tavaliselt umbes 95–100%. Vähem kui 90% võib viidata hüpoksiale ja vajab tähelepanu või meditsiinilist sekkumist. Seadet kasutatakse laialdaselt anesteesias, intensiivravi, erakorralises meditsiinis, unehaiguste diagnostikas ning koduhoolduses, kus on oluline jälgida hapnikutõusu ja pulsi muutusi.

Piirangud ja tõrked: hindamine võib olla ebatäpne liikumise, külmade jäsemete, küünelaki või tugeva valguse puhul. Halb vereringe, aneemia või suur pigmentatsioon võib moonutada näitu. Mõned seisundid, nagu süsinikmonooksiidimürgistus või methemoglobineemia, võivad anda moonutatud tulemusi. Pulsioksümeetria ei mõõda vere hapnikuküllastust täpse vereanalüüsi asemel ning ei näita hapnikuküllastuse kontsentratsiooni või hemoglobiini kogust eraldi.

Ajalugu: Pidajatena peetakse pulsioksümeetri loomise eest vastutavaks 1970ndatel Takuo Aoyagit ja tema meeskonda, kelle töö viiski esimeste praktiliste seadmete arenguni 1980ndatel. Tänapäeval on pulsioksümeetria standardvarustus paljudes meditsiinilistes rajatistes ja ka koduste tervishoiuseadmete hulgas.