Prokaryootsetel

Prokaryootsetel (prokaryootideks nimetatavatena) on ühetuumalised rakud ning neil puuduvad membraaniga tuum ja teised membraaniga organellid. Nende geneetiline materjal on tavaliselt üksikelinearne kromosoom, mis paikneb nucleoidiks nimetatavas piirkonnas, ja paljudel on ka väiksed ringilised DNA-plasmidid. Prokaryootid jagunevad kaheks suureks domeeniks: Bakterid ja Archaea.

Rakulise ehituse osas erinevad prokaryootid eukarootidest: neil puudub tuum ja membraaniga organellid ning ribosoomid on 70S suurusega. Bakterite rakusein tavaliselt sisaldab peptidoglükaani; arhaedel võib olla pseudopeptidoglükaani või teisi materjale sisaldav rakusein.

Metaboliselt on prokaryootidel väga suur mitmekesisus. Nad saavad energiat valgust (valgusautotroofid), inorgaanilistest keemilistest reaktsioonidest (kemoautotroofid) või orgaanilistest ühenditest (kemoheterotroofid). Toitumuslik paindlikkus võimaldab neil elada mitmes keskkonnas, sealhulgas mullas, veekogudes, äärmuslikes piirkondades ja inimese mikrobioomis.

Reprodutseerimine toimub peamiselt jagunemise teel; geneetiline varieeruvus tekib horisontaalse geenivahetuse kaudu, mis kaasneb transformatsiooni, transduksiooni ja konjugatsiooni mehhanismidega.

Prokaryootidel on oluline ökoloogiline roll: nad osalevad fotosünteesil, lagundamisel ning lämmastiku ja süsiniku tsüklites ning mõjutavad inimeste tervist ja tööstust. Neid kasutatakse laialdaselt biotehnoloogias ensüümide, antibiootikumide ja bioremediatsiooni tootmisel. Ajalooliselt on prokaryootide mõiste ja Archaea kui eraldi domeen muutunud selgemaks 20. sajandi lõpus molekulaarse filogeneesia tõttu.