Polümeeriseerimine

Polümeeriseerimine on keemiline protsess, mille käigus ühenduvad väikesed molekulid, nimetatud monomeerid, moodustades suuri, kettaehitustega polümeere. See protsess on fundamentaalne paljudes materjalide, nagu plastikud, kummi ja tekstiilid, tootmises. Polümeeriseerimine võib toimuda kahe peamise viisi: kaugemõju- ja lähemõju-polümeeriseerimise kaudu.

Kaugemõju-polümeeriseerimises levivad reaktsioonid kogu monomeeride massis, moodustades homogeense polümeeri. See protsess võib toimuda kahe viisi: radikaalne polümeeriseerimine, kus monomeerid ühenduvad vabadate radikaalide kaudu, ja iooniline polümeeriseerimine, kus reaktsioonid toimuvad ioonide kaudu. Näiteks, vinüülkloriidi monomeerid polümeerinevad radikaalselt, moodustades polüvinüülkloriidi.

Lähemõju-polümeeriseerimises toimuvad reaktsioonid monomeeride ja katalüsaatorite vahel, mis on seotud polümeeri keha külge. See protsess on tavaliselt selektiivsem ja sobib paremini monomeeride segude puhul. Näiteks, epoksüdiidide polümeeriseerimine toimub lähemõju-mehhanismiga, kasutades amüünide või anüümiini katalüsaatoreid.

Polümeeriseerimine on oluline ka bioloogilistes protsessides, näiteks DNA replikatsioonis, kus nukleotiidid polümeerinevad moodustades uue DNA-helbe. Polümeeriseerimise protsessi optimeerimine ja kontrollimine on oluline materjalide omaduste parandamiseks, nagu tugevus, elastsus ja keemiline vastupidavus.