Polükondensatsioonipolümeerid

Polükondensatsioonipolümeerid on makromolekulid, mis moodustuvad üksikute monomeeride vahelise keemilise reaktsiooni käigus, mille tulemuseks on väikese molekuli, nagu vee või alkoholi, eraldumine. Seda protsessi nimetatakse polükondensatsiooniks. Erinevalt ahelpolümerisatsioonist, kus monomeerid lihtsalt ühinevad, hõlmab polükondensatsioon funktsionaalsete rühmade reageerimist monomeeride vahel. Polükondensatsioonireaktsioonis osalevad monomeerid peavad sisaldama vähemalt kahte funktsionaalset rühma, mis võivad omavahel reageerida.

Nende polümeeride struktuur sõltub otseselt kasutatavate monomeeride tüübist ja nende funktsionaalsetest rühmadest. Levinud polükondensatsioonipolümeeride hulka kuuluvad polüestrid, polüamiidid, polüuretaanid ja polükarbonaadid. Polüestrid tekivad alkoholi ja karboksüülhappe vahelise reaktsiooni tulemusena, moodustades estri sideme. Polüamiidid tekivad amiini ja karboksüülhappe reaktsioonil, mille tulemuseks on amiidsideme moodustumine, nagu näiteks nailonis. Polüuretaanid moodustuvad isotsüanaadi ja hüdroksüülrühma vahelise reaktsiooni kaudu.

Polükondensatsioonipolümeeride omadused varieeruvad laialdaselt sõltuvalt nende keemilisest struktuurist, molekulmassist ja kristalliinsusest. Nad võivad olla nii termoplastsed kui ka termoreaktiivsed. Paljusid polükondensatsioonipolümeere kasutatakse oma vastupidavuse, jäikuse ja keemilise stabiilsuse tõttu mitmesugustes rakendustes, sealhulgas kiududes, plastides, lakkides ja liimides. Polükondensatsiooni protsessi saab juhtida temperatuuri, rõhu ja katalüsaatorite abil, et saavutada soovitud polümeeri omadused.